Kas sa oled oma elus kohal?
Kas sa kiirustad läbi elu või on sul mahti märgata maailma enda ümber?
Aeg on mind viimasel ajal väga palju õpetanud. Aeg on aidanud mul hakata veel sügavamalt mõistma puuduse ja külluse olemust.
Ma kipun olema inimene kellel on alati kiire. Sellega käib paratamatult kaasas tunne, et sul pole piisavalt aega. Peale 40 aastaseks saamist hakkab mingi sisemine hääl meie sees rohkem sulle aja kaduvusest rääkima. See aga tekitab omakorda tunde, et sul pole piisavalt aega.
Viimasel ajal olen eriti märganud, kuidas aeg lihtsalt kaob käest.
Aga...
Alles eelmisel laupäeval märkasin, kuidas hakkasin ise oma peas ketrama, et ma ei jõua teha asju mida tahtsin. Kõik algas lihtsalt sellest, et magasin 2h kauem, kui olin planeerinud. See oli nii vastik tunne, mis mu sees tekkis ja see kasvas. Kasvas, sest ma ise lükkasin seda lumepalli suuremaks.
Õnneks käis minus õigel ajal mingi selguseklõps ja ma peatusin. Lükkasin ennast vägisi tegutsema, tegema neid asju, mis olid plaanis. Alguses pigises see nõme hääl veel mitu korda mu kõrvus "Sul on kiire! sa ei jõua randa, kui sa tahad trenni minna! Millal sa enda arvates seda raamatut jõuad lugeda?" Pidin ennast korduvalt peatama enne, kui sain ennast kulgemise rütmi.
Seni kuni sa lased endal kedrata, et sul pole aega millegi jaoks, siis sul polegi. Sa ise lood seda puudust. Sa sisustad oma aja selle näriva tundega, selle asemel, et teha seda, mis sulle päriselt oluline on.
Me ei kipu märkama, kui palju anname oma aega sellistele mõtetutele ketramistele.
Ütle endale teadlikult "Stopp!". Hakka lihtsalt neid asju tegema, mida väärtustad. Alguses läbi ebamugavuse, koos selle tagasi tikkuva näägutava häälega su peas "Sul pole selle jaoks aega!".
Olen märganud, et kui sa teed sulle olulisi asju, hakkab su aju sind tasahilju toetama ja ka universum. Sa leiad järjest rohkem võimalusi.
Sul on vaja selget otsust ja vastutuse võtmist ehk tegutsemist.
Sa lood seda, millel oma tähelepanu hoiad.
Kui sa korrutad kogu aeg et sul on kiire, sul pole aega, sa ei jõua, siis lood kiirust, ajapuuduse tunnet ja piiratuse tunnet.
Kui sa ei luba endal sellele mõelda, vaid hakkad lihtsalt vaikselt tegema asju, mida väärtustad, siis hakkab sinus kasvama külluse tunne.
Meie ühiskonda ja ajastut iseloomustab "Kiire on!".
Me oleme endiselt selle üle lausa uhked. See näitab kahjuks meie kultuuriruumis endiselt, et sa oled tähtis ja edukas, kui oled hõivatud.
Aga kelle jaoks hõivatud? Kelle elu sa tegelikult elad? Kelle heaks? Kellele sa küllust lood oma hõivatusega? Kas ikka päriselt endale? Või saad sina lihtsalt raha ja tunde, et sul on kogu aeg kiire?
Kas sa oled oma elus kohal? Päriselt? Või sa kiirustad täna, et ühel päeval elama hakata? Kunagi tulevikus?
Ma kipun olema inimene kellel on alati kiire. Sellega käib paratamatult kaasas tunne, et sul pole piisavalt aega. Peale 40 aastaseks saamist hakkab mingi sisemine hääl meie sees rohkem sulle aja kaduvusest rääkima. See aga tekitab omakorda tunde, et sul pole piisavalt aega.
Viimasel ajal olen eriti märganud, kuidas aeg lihtsalt kaob käest.
Aga...
Alles eelmisel laupäeval märkasin, kuidas hakkasin ise oma peas ketrama, et ma ei jõua teha asju mida tahtsin. Kõik algas lihtsalt sellest, et magasin 2h kauem, kui olin planeerinud. See oli nii vastik tunne, mis mu sees tekkis ja see kasvas. Kasvas, sest ma ise lükkasin seda lumepalli suuremaks.
Õnneks käis minus õigel ajal mingi selguseklõps ja ma peatusin. Lükkasin ennast vägisi tegutsema, tegema neid asju, mis olid plaanis. Alguses pigises see nõme hääl veel mitu korda mu kõrvus "Sul on kiire! sa ei jõua randa, kui sa tahad trenni minna! Millal sa enda arvates seda raamatut jõuad lugeda?" Pidin ennast korduvalt peatama enne, kui sain ennast kulgemise rütmi.
Seni kuni sa lased endal kedrata, et sul pole aega millegi jaoks, siis sul polegi. Sa ise lood seda puudust. Sa sisustad oma aja selle näriva tundega, selle asemel, et teha seda, mis sulle päriselt oluline on.
Me ei kipu märkama, kui palju anname oma aega sellistele mõtetutele ketramistele.
Ütle endale teadlikult "Stopp!". Hakka lihtsalt neid asju tegema, mida väärtustad. Alguses läbi ebamugavuse, koos selle tagasi tikkuva näägutava häälega su peas "Sul pole selle jaoks aega!".
Olen märganud, et kui sa teed sulle olulisi asju, hakkab su aju sind tasahilju toetama ja ka universum. Sa leiad järjest rohkem võimalusi.
Sul on vaja selget otsust ja vastutuse võtmist ehk tegutsemist.
Sa lood seda, millel oma tähelepanu hoiad.
Kui sa korrutad kogu aeg et sul on kiire, sul pole aega, sa ei jõua, siis lood kiirust, ajapuuduse tunnet ja piiratuse tunnet.
Kui sa ei luba endal sellele mõelda, vaid hakkad lihtsalt vaikselt tegema asju, mida väärtustad, siis hakkab sinus kasvama külluse tunne.
Meie ühiskonda ja ajastut iseloomustab "Kiire on!".
Me oleme endiselt selle üle lausa uhked. See näitab kahjuks meie kultuuriruumis endiselt, et sa oled tähtis ja edukas, kui oled hõivatud.
Aga kelle jaoks hõivatud? Kelle elu sa tegelikult elad? Kelle heaks? Kellele sa küllust lood oma hõivatusega? Kas ikka päriselt endale? Või saad sina lihtsalt raha ja tunde, et sul on kogu aeg kiire?
Kas sa oled oma elus kohal? Päriselt? Või sa kiirustad täna, et ühel päeval elama hakata? Kunagi tulevikus?