Kas sinu sees on (meele)rahu?
Kuidas sina oma ellu meelerahu juurde lood?
Leidsin eelmisel aastal mitu kursust, mis avasid mingi Pandora laeka ja minus käivitus järjekordne põhjalik arengukurv.
Nüüd on mul mitu nädalat juba tunne nagu ma oleksin lennanud täiskiirusel kurvi, käis mingi krõks ning nüüd toimub kurvivõtt nagu aeg luubis. Iga kaader liigub ükshaaval edasi ja ma näen nagu korraga mingeid erinevaid kihte. Info kihte. Erinevaid stsenaariume, motiive, maailmapilte, universumi toimemehhanisme, enda uskumusi ja alateadvuses peituvaid mõttetuid hirme. Kõik on nagu ühelt poolt hästi selge ja samas pole õrna aimugi, mis on kurvi taga.
Lihtsalt küsimus, kas sa usaldad. Kas sa usaldad, et sind kantakse.
Kõrvus kumavad ühe õpetaja sõnad, et elu on nagu veider õppefilm, kuid nüüd tajun seda kuidagi ehedamalt. Suudan päriselt vaatleja olla. Ainult mingi kümmekond aastat on läinud, et seda lauset sügavamalt tasandilt mõista ... .
Mul on varem ka neid kurve olnud. Kurve, kus sa hindad ümber seda, millesse usud, oma maailmavaated, mingid sügavamad tõed. Kaevad enda sügavamates soppides ja lased minna kõigel, mis enam ei teeni. Loobid veel kiirustades endast sodi välja, et järgmisel sirgel oleks õhk puhas.
Aga täna on see kurv kuidagi sügavam, teadlikum, rahulikum. Täna mõjutab seda ka väline maailm rohkem kui varasematel aegadel. Mõjutab teistmoodi.
Ma olen olemuselt positiivne optimist. Viimased 2 aastat on pannud mind järjest sügavamalt mõistma, et saan optimismi hoida ainult sisemistele ressurssidele lootes. Välimine maailm teeb justkui pigem kõik, et muuta sind pessimistiks. Või nagu paneks su optimismi proovile.
Viimased 2 aastat on olnud ka tõeline proovikivi mu meelerahule. Ma ei ole loomult just rahulik inimene. Ma olen tundlik, temperamentne ning loomult ärev. Aga täna on minus suuremalt jaolt rahu. Muidugi mitte kogu aeg, ma olen ainult inimene ja ajad on eestlaslikult väljendades huvitavad.
Nüüd saan eriti selgelt aru, kui vajalik on olnud see aastatepikkune töö iseendaga.
Selles kohati lausa ogaras maailmas, suudan ma täna jääda (suure osa ajast) rahulikuks. Ma ei ole sinisilmselt naiivne tuleviku osas. Ma olen ratsionaalselt optimistlik. Jah, selles on usaldus. Enda, maailma, universumi suhtes. Aga selles on ka varuplaanid ja igapäevane süsteemne töö meelerahu hoidmiseks.
Ma usun töösse iseendaga. Ma usun sellesse, et elu on nagu kool, kus liigume aina keerulisemate õppetundide poole. Ma ei tea ega saagi tõenäoliselt teada, miks see nii on, kuid ma näen, et see on nii. See kannab vilja, teeb elu kergemaks, loob meelerahu. Su keskmesse tekib vaikus(t) ja rahu.
Mida saad sina täna teha?
- Mediteeri regulaarselt, õpi kohalolu, oma fookuse, mõtete ja tunnete juhtimist, nüüd on tagumine aeg.
- Tegele asjadega, mis on sulle päriselt olulised. Sinu südamest, väärtustest, elu eesmärgist, tugevustest lähtuvate asjadega. Nüüd on ka tagumine aeg nende teemade teadvustamiseks.
- Too igasse päeva rõõmu, huumorit, kalleid inimesi, loodust, loomi, ilu.
- Liigu, tee tervisesporti, mis sulle meeldib, hoia enda füüsilist vormi.
- Sinu mure, hirm, süütunne, viha ja paanika ei aita Ukrainat. Leia sulle sobiv viis hoida endas meelerahu ning suuna oma negatiivsetest tunnetest tekkiv või sinna kuluv energia hoopis heategevusse.
- Uuri oma hirme, kas need sõjahirmud on päriselt sinu või oled need saanud päranduseks? Tegele oma hirmude juurpõhjustega ja õpi oma hirme juhtima, et oleksid vastupidav, mis iganes tuleb.
- Mida tundlikum sa oled seda hoolikamalt jälgi, mida sa enda "uste" kaudu sisse lased. Milliseid uudiseid, kui palju. Asjade kulg ei muutu sellest, kui püüad kõigega kogu aeg kursis olla, küll aga sinu sisekliima.
Ole täna siin, praegu siin, praegu on siin rahu.
Tunneta hoopis kevadet, päikest ja killukest lootust selles.
Kas sa oled märganud, et rändlinnud juba saabuvad?
Foto: Klavs Krumins, Unsplash
Nüüd on mul mitu nädalat juba tunne nagu ma oleksin lennanud täiskiirusel kurvi, käis mingi krõks ning nüüd toimub kurvivõtt nagu aeg luubis. Iga kaader liigub ükshaaval edasi ja ma näen nagu korraga mingeid erinevaid kihte. Info kihte. Erinevaid stsenaariume, motiive, maailmapilte, universumi toimemehhanisme, enda uskumusi ja alateadvuses peituvaid mõttetuid hirme. Kõik on nagu ühelt poolt hästi selge ja samas pole õrna aimugi, mis on kurvi taga.
Lihtsalt küsimus, kas sa usaldad. Kas sa usaldad, et sind kantakse.
Kõrvus kumavad ühe õpetaja sõnad, et elu on nagu veider õppefilm, kuid nüüd tajun seda kuidagi ehedamalt. Suudan päriselt vaatleja olla. Ainult mingi kümmekond aastat on läinud, et seda lauset sügavamalt tasandilt mõista ... .
Mul on varem ka neid kurve olnud. Kurve, kus sa hindad ümber seda, millesse usud, oma maailmavaated, mingid sügavamad tõed. Kaevad enda sügavamates soppides ja lased minna kõigel, mis enam ei teeni. Loobid veel kiirustades endast sodi välja, et järgmisel sirgel oleks õhk puhas.
Aga täna on see kurv kuidagi sügavam, teadlikum, rahulikum. Täna mõjutab seda ka väline maailm rohkem kui varasematel aegadel. Mõjutab teistmoodi.
Ma olen olemuselt positiivne optimist. Viimased 2 aastat on pannud mind järjest sügavamalt mõistma, et saan optimismi hoida ainult sisemistele ressurssidele lootes. Välimine maailm teeb justkui pigem kõik, et muuta sind pessimistiks. Või nagu paneks su optimismi proovile.
Viimased 2 aastat on olnud ka tõeline proovikivi mu meelerahule. Ma ei ole loomult just rahulik inimene. Ma olen tundlik, temperamentne ning loomult ärev. Aga täna on minus suuremalt jaolt rahu. Muidugi mitte kogu aeg, ma olen ainult inimene ja ajad on eestlaslikult väljendades huvitavad.
Nüüd saan eriti selgelt aru, kui vajalik on olnud see aastatepikkune töö iseendaga.
Selles kohati lausa ogaras maailmas, suudan ma täna jääda (suure osa ajast) rahulikuks. Ma ei ole sinisilmselt naiivne tuleviku osas. Ma olen ratsionaalselt optimistlik. Jah, selles on usaldus. Enda, maailma, universumi suhtes. Aga selles on ka varuplaanid ja igapäevane süsteemne töö meelerahu hoidmiseks.
Ma usun töösse iseendaga. Ma usun sellesse, et elu on nagu kool, kus liigume aina keerulisemate õppetundide poole. Ma ei tea ega saagi tõenäoliselt teada, miks see nii on, kuid ma näen, et see on nii. See kannab vilja, teeb elu kergemaks, loob meelerahu. Su keskmesse tekib vaikus(t) ja rahu.
Mida saad sina täna teha?
- Mediteeri regulaarselt, õpi kohalolu, oma fookuse, mõtete ja tunnete juhtimist, nüüd on tagumine aeg.
- Tegele asjadega, mis on sulle päriselt olulised. Sinu südamest, väärtustest, elu eesmärgist, tugevustest lähtuvate asjadega. Nüüd on ka tagumine aeg nende teemade teadvustamiseks.
- Too igasse päeva rõõmu, huumorit, kalleid inimesi, loodust, loomi, ilu.
- Liigu, tee tervisesporti, mis sulle meeldib, hoia enda füüsilist vormi.
- Sinu mure, hirm, süütunne, viha ja paanika ei aita Ukrainat. Leia sulle sobiv viis hoida endas meelerahu ning suuna oma negatiivsetest tunnetest tekkiv või sinna kuluv energia hoopis heategevusse.
- Uuri oma hirme, kas need sõjahirmud on päriselt sinu või oled need saanud päranduseks? Tegele oma hirmude juurpõhjustega ja õpi oma hirme juhtima, et oleksid vastupidav, mis iganes tuleb.
- Mida tundlikum sa oled seda hoolikamalt jälgi, mida sa enda "uste" kaudu sisse lased. Milliseid uudiseid, kui palju. Asjade kulg ei muutu sellest, kui püüad kõigega kogu aeg kursis olla, küll aga sinu sisekliima.
Ole täna siin, praegu siin, praegu on siin rahu.
Tunneta hoopis kevadet, päikest ja killukest lootust selles.
Kas sa oled märganud, et rändlinnud juba saabuvad?
Foto: Klavs Krumins, Unsplash